Lugu algab sellega, et jutustaja, Pariisist pärit arheoloog, külastab Ille’i küla, et uurida kohalikke varemeid.
Oma sõbra, härra de P. soovitusel peatub jutustaja härra de Peyrehorade’i juures, kes on entusiasmist pakatav antiigikogujaja.
Hiljuti, püüdes välja juurida surnud oliivipuud, avastas ta oma maalt täissuuruses antiikse Rooma Veenuse kuju. See on hämmastavalt kaunis, kuid külaelanikud usuvad, et kujuga on seotud kurjad jõud. Olles vaevu maast välja kaevatud, murdis kuju Jean Coll’i jala, kukkudes sellele peale.
Külas peatumise ajal saab jutustaja teada, et härra de Peyrehorade’i poeg Alphonse on abiellumas rikka pärija, preili de Puygarrig’iga.
Härra de Peyrehorade ja tema pereliikmed soovivad, et jutustaja osaleks pulmatseremoonial pereliikme sõbrana. Jutustaja mõistab kiiresti, et Alphonse ei armasta oma tulevast naist, vaid hoolib ainult rahalisest kasust.
Oma pulmapäeval osaleb Alphonse tennist meenutavas paume mängus osava Hispaania eesliajaja vastu.
Ta paneb oma pulmasõrmuse, mille kavatseb anda oma tulevale naisele, Veenuse kuju sõrme, öeldes, et sõrmus häirib teda ja segab tema mängu. Ta võidab mängu, võites ühtlasi külaelanike imetluse ja pälvides oma vastaste viha. Pulma kiirustades unustab ta sõrmuse kuju sõrme.
Hiljem samal päeval pihib Alphonse de Peyrehorade jutustajale oma muret, et tema pulmasõrmus on jäänud Veenuse kuju sõrme kinni, viidates võimalikule üleloomulikule jõule. Jutustaja, olles alguses kahtleval seisukohal, nõustub asja uurima, olles samal ajal ebakindel, kas Alphonse’i sõnad on tingitud sellest, et ta on purjus või sisaldavad need tõde. Lõpuks otsustab jutustaja Alphonse’i soovi eirata ja läheb magama.
Jutustaja püüab magama jääda, kuid kuuleb raskeid samme trepil. Varahommikul äratab teda samade raskete sammude kõmin, kui need lähevad trepist alla. Ta kahtlustab purjus Alphonse’i, kuid üsna pea kuuleb ta karjeid ja uste paugutamist.
Pruutpaari magamistoas näeb ta Alphonse’i purunenud voodis surnuna. Tema ema nutab Alphonse’i kahvatu keha kohal ning isa üritab teda üles äratada piserdades põsesarnadele lõhnaõli. Pruut istub teisel pool tuba diivanil Ta on paanikas ja šokist krampides.
Vaadates Alphonse’i keha, astub jutustaja millelegi peale. Ta mõistab, et see on pulmasõrmus, mis oli Veenuse kuju sõrme kinni jäänud.
Jutustaja uurib Alphonse de Peyrehorade’i salapärast surma, kahtlustades mõrva. Ta otsib märke või jälgi sissemurdmisest, kuid ei leia midagi. Ta kahtlustab Hispaania eesliajajat, kuid kahtleb, kas viimane oleks oma vastase karistamiseks valinud sedavõrd vägivaldse viisi. Veenuse kuju hirmuäratav kohalolek süvendab tema muret.
Majas ja aias ringi käies ning jälgi otsides leiab ta maapinnale sügavalt sisse vajunud jalajälgi. Seda hoolimata sellest, et oli sadanud vihma. Ta arvab, et need jäljed tegi ilmselt Alphonse, kui ta läks kuju sõrmele kinni jäänud sõrmust otsima.
Mõne aja pärast saabub Perpignani kuninga prokurör. Ta ütleb jutustajale, et proua Alphonse on hulluks läinud. Viimane kirjeldab õudset kogemust kui ta voodis olles tundis millegi raske ja külma kohalolekut. Hiljem nägi ta selles Veenuse kuju, mis embas ja tappis tema abikaasa. Seejärel kuju lahkus, jättes Alphonse’i surnuna lebama ja proua Alphonse’i šokiseisundisse.
Teisedki inimesed annavad oma ütlusi – Hispaania eesliajaja ja teenija, kuidi kõik ütlused on üsna ebausutavad. Teenija ütleb jutustajale, et pulmaööl otsis Alphonse jutustajat, kuid ei leidnud teda. Jutustaja küsib teenijalt, kas Alphonse’il oli sõrmus sõrmes, kuid teenija eitab seda, öeldes, et ta oleks kindlasti seda märganud. Nii jääbki sõrmuse müsteerium lahendamata.
Jutustaja valmistub pärast Alphonse’i matuseid Ille’ist lahkuma, olles seletamatu olukorra pärast segaduses ja mures. Peigmehe isa, härra de Peyrehorade, kes on leinast kurnatud, saadab ta aeda, kus nad mõlemad Veenuse kuju vaatavad. See paneb härra de Peyrehorade’i nutma. Jutustaja lahkub ja saab hiljem teada, et härra de Peyrehorade suri paar kuud pärast oma poega. Veenuse kuju sulatati seejärel üles, et valada sellest kirikukell, nii nagu tema naine soovis, kuid tundub, et see toob jätkuvalt õnnetust. Juba kahel korral peale kella paigaldamist on Ille’i viinamarjaistandused on ära külmunud.
