Lugu algab sellega, et jutustaja, Pariisi arheoloog, külastab Ille’i küla, et uurida kohalikke varemeid.
Ta peatub hr de Peyrehorade’i, entusiastliku antiigikoguja juures, kes avastas hiljuti tema kinnistule maetud elusuuruse antiikse Rooma Veenuse kuju.
Selle avastuse käigus sai vigastada aednik Jean Coll. Kuju on silmatorkavalt ilus, kuid õnnetu õnnetuse tõttu usuvad külaelanikud, et tal on kurjad jõud.
Külas viibimise ajal saab jutustaja teada, et härra de Peyrehorade’i poeg Alphonse abiellub jõuka naise preili de Puygarrigiga. Peigmehe perekond kutsub jutustaja pulmatseremooniast osa võtma. Jutustaja näeb, et Alphonse ei armasta tegelikult oma tulevast pruuti, vaid hoolib ainult rahalisest kasust.
Oma pulmapäeval mängib Alphonse Hispaania eesliajaja vastu tennist meenutavat mängu – paumet. Mängu ajal häirib teda sõrmes olev sõrmus, mistõttu ta asetab selle Veenuse kuju sõrme. Ta võidab selle mängu, pälvides külaelanike imetluse. Pulma kiirustades unustab ta sõrmuse kuju sõrme.
Alphonse de Peyrehorade räägib oma pulmas jutustajale, et tema abielusõrmus jäi Veenuse kuju sõrme kinni. Viidates sellele, et tegemist võib olla üleloomuliku jõuga.
Jutustaja on algul kahtleval seisukohal. Ta nõustub asja uurima, kuid kõhkleb, kas Alphonse on lihtsalt purjus või räägib tõtt. Lõpuks otsustab ta Alphonse’i soovi eirata, öeldes endale, et seda saab teha ka järgmisel päeval ning läheb magama.
Jutustaja jääb magama, kuid ärkab, kuuldes raskeid samme, mis lähevad trepist üles ja seejärel alla. Ta kahtlustab, et see on purjus Alphonse, kuid hommikul kuuleb ta karjeid ja uste avamist.
Noorpaari toas näeb ta Alphonse’i surnuna voodis, tema pereliikmed seisavad ümber ta keha. Pruut istub diivanil ja on paanikas.
Jutustaja uurib peigmehe salapärast surma, kahtlustades mõrva.
Kui võimude esindaja kohale jõuab, alustab ta ülekuulamist. Pärast proua Alphonse’i ütluste kuulamist ütleb ametnik, et ta on ilmselt hulluks läinud.
Proua Alphonse ütleb, et voosia olles, tundis ta millegi raske ja külma kohalolekut. Seejärel nägi ta Veenuse kuju, mis tappis tema abikaasa. Kuju lahkus, jättes Alphonse’i surnult lebama ja proua Alphonse’i šokiseisundisse.
Teisedki inimesed annavad oma ütlusi, kuid Alphonse de Peyrehorade’i surma müsteerium jääb lahendamata.
Jutustaja lahkub peale Alphonse’i matuseid linnast. Hiljem saab ta teada, et härra de Peyrehorade suri paar kuud pärast oma poega.
Veenuse kuju sulatati üles, et valada sellest kirikukell, nagu härra de Peyrehorade’i naine soovis. Siiski toob see endaga endiselt õnnetust, kuna Ille’i viinamarjaistandused on pärast kella paigaldamist juba kahel korral ära külmunud.
