Tänu filmidele ja telesarjadele on lugejad paljud raamatud taasavastanud ja need on saavutanud suurema populaarsuse kui kunagi varem. Üks silmapaistvamaid näiteid sellisest edust on John Ronald Reuel Tolkieni (1892–1973) rikkaliku loominguga seotud fenomen.
Paljud ei pruugi teada, et Tolkien ei kujutanud oma raamatutes ainult väljamõeldud tegelasi, maailmu ja traditsioone, vaid andis oma lugudele ainulaadse mõõtme, keskendudes sellele, mis eristab kultuure ja iseloomustab sügavalt iga indiviidi – keelele.
Oxfordi ülikooli professor, filoloog ja keeleteadlane J.R.R. Tolkien lõi kokku 20 keelt, millest igal oli oma sõnavara, grammatika ja süntaks. Kõige põhjalikumad ja lummavaimad neist on haldjakeeled kvinja (Lääne haldjate teadlik ja vaimselt rikkalik keel, omamoodi „haldjate ladina keel”) ja sindarin (noldorite, gnoomide ja hallhaldjate keel). Tolkien sidus kõik oma loodud keeled oskuslikult evolutsioonilisse skeemi ja varustas vastastikuste seostega, mis sarnanevad tegeliku maailma keelte arenguga.
Keelte loomist, mille käigus arendatakse välja selle iga osa (foneetika, grammatika, sõnavara jne), nimetatakse glossopoiesiseks. See tuleneb kreekakeelsetest sõnadest glossa (keel) ja póiesis (loomine). Uue keele looja eesmärgid võivad olla erinevad. Näiteks romaanis võib lingua franca loomine võimaldada erinevatest maailmadest ja kultuuridest pärit tegelaste kohtumist. Teine põhjus võib olla puhas keeleline eksperimenteerimine.
Tolkien näitas oma huvi keelte vastu välja juba noorest peale. Kreeka, ladina, itaalia ja soome keeled olid esimeste hulgas, mille ta märkimisväärselt hästi ära õppis. Tolkieni kuulus tsitaat võrdleb soomlase avastust „keldritäie erakordselt heade veinide avastamisega, mille sarnaseid pole ta kunagi varem maitsnud ja mis joovastasid teda täielikult.”
Tolkien oli lummatud ka soomlaste rahvuseeposest Kalevala ja kasutas seda võlur Gandalfi väljamõtlemise kõrval ka ühe oma haldjakeele loomisel. Tolkien kirjutas ühes oma kirjas: “Keegi ei usu mind, kui ma ütlen, et minu pikk raamat (st “Sõrmuste isand”) on katse luua maailm, milles minu isiklikule esteetilisele meelele vastuvõetav keelevorm näib tõeline”.
Ükskõik, kuidas keeleteadlased tulevikus sellele ei vaata, kas Tolkien kasutas oma lugusid uute keelte loomise huvides või vastupidi, uute keelte loomine inspireeris tema lugusid, oleme lugejatena kõikides tema teostes kirjeldatud õhustikest endiselt lummatud. Kui ühest küljest saab keeli luua lõpmatul hulgal, siis teisest küljest on tänapäeva keeleteadlased vaadelnud maailma keeli läbi väga huvitava vaatenurga. Keeleteadlaste sõnul on kõik keeled, mida me räägime, teatud aspektides sarnased: neil on sama muster, järgitakse samu reegleid ja neid õpitakse täpselt samamoodi. Seetõttu on erinevused vaid pealiskaudsed. Noam Chomsky (1928. aastal sündinud Ameerika filosoof, keeleteadlane, kommunikatsiooniteoreetik ja ühiskonnakriitik) väidab, et kui Marsilt pärit teadlane, keegi hoopis teist tüüpi intelligentsusega inimene, uuriks maailma keeli, jõuaks ta järeldusele, et need kõik on ühe keele erinevad murded, mis alluvad “universaalsele grammatikale”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et keeled muutuvad, arenevad ja tekivad, jääb inimese jaoks põhiliseks suhtlemine. Mitmekesisus rikastab.