Uue keele õppimine avab uksi erinevate kultuuride juurde, kuid koos ilukirjandusega pakub see veelgi sügavamat ja nüansirikkamat arusaama nendest kultuuridest. Selles artiklis uurime kuidas kirjandusteoste lugemine nende algses keeles võib arendada kultuuridevahelist empaatiat, muutes keeleõppe mitte ainult intellektuaalseks harjutuseks, vaid ka transformatiivseks inimlikuks kogemuseks.
Kuidas kirjandus empaatiat arendab
Kui õppijad süvenevad lugudesse, mis on kirjutatud nende omast täiesti erinevatest vaatenurkadest, kogevad nad maailmu ja emotsioone, mis jäävad nende otsesest reaalsusest väljapoole. Teadlased, nagu Martha Nussbaum (1997), väidavad, et kirjandus toimib eetilise hariduse vormina olles omamoodi empaatia “treeningväljakuks”. Astudes erineva taustaga tegelaste kingadesse, laiendavad lugejad oma emotsionaalset ja kultuurilist silmaringi, muutudes paremini häälestunuks teiste inimeste kogemustele ja väärtustele.
Kasu keeleõppijatele
Keeleõppijatele pakub kirjanduse lugemine selle algkeeles enamat kui lihtsalt sõnavara ja grammatikaoskusi. See aitab mõista ka idioomseid väljendeid, kultuurilisi viiteid ja sotsiaalseid kontekste, mida õpikutest ei pruugi alati leida. Kramschi (1993) uuring toob esile, kuidas autentsete võõrkeelsete tekstidega tegelemine võimaldab õppijatel paremini hinnata selle kultuuri erinevaid nüansse, muutes nad mitte ainult kakskeelseks, vaid ka kahe kultuuri tundjaks.
Näited kultuuridevahelisest kirjandusest
Kirjanduse lugemine selle algses keeles annab inimesele sügavaid kultuurilisi teadmisi. Näiteks Elena Ferrante romaani “L’amica geniale” itaalia keeles lugemine annab elava ülevaate Itaalia ühiskonnast ja sõprussuhetest. Jeanette Wintersoni “Oranges Are Not the Only Fruit” inglise keeles käsitleb identiteedi teemat Briti kultuuri kontekstis. Gustave Flaubert’i “Madame Bovary” pakub prantsuse keeles rikkalikku sissevaadet 19. sajandi Prantsuse ühiskonda, muutes keeleõppe autentsete kultuurikontekstide kaudu veelgi sisukamaks.
Praktilised rakendused õpetajatele
Õpetajad saavad kirjandust oma keeleõppeprogrammidesse integreerida, valides selleks tekstid, mis vastavad õppijate keeleoskuse tasemele ja pakuvad samas ka rikkalikku kultuurilist sisu. Näiteks võivad kakskeelsed raamatud või õpitava keele klassikalise kirjanduse nn juhendatud lugemised olla tõhus viis keeleõppe ja kultuurilise süvenemise ühendamiseks. Projekti BiblioLingua algatus Euroopa klassikute lihtsustatud versioonide loomisel aitab seda lünka veidi täita, muutes kirjanduse kättesaadavamaks ning samal ajal arendades õppijate keeleoskusi.
Kokkuvõta
Kirjandus on rohkem kui lihtsalt keeleõppe vahend. See on tee mõistmiseni, empaatia ja inimlikkuse ühendamiseni. Kultuuriliselt rikka kirjanduse integreerimine keeleõppesse võimaldab õpetajatel ja õppijatel arendada meie maailma mõistmiseks põhjalikku ja empaatilist lähenemist.
Kasutatud kirjandus
- Nussbaum, M. (1997). Cultivating humanity: A classical defense of reform in liberal education. Harvard University Press.
- Kramsch, C. (1993). Context and culture in language teaching. Oxford University Press.
- Ferrante, E. (2011). L’amica geniale. Edizioni E/O.
- Flaubert, G. (1857). Madame Bovary. Michel Lévy Frères.
- Winterson, J. (1985). Oranges Are Not the Only Fruit. Pandora Press.