Enamik ajaloolisi inimeste kurtuse kirjeldusi on teada just kirjanike jutustustest.
Kirjanduses peegeldusid suuresti ka tollased kultuurilised hoiakud kurtuse suhtes.
Paljudes vanemates klassikalistes romaanides kujutasid kirjanikud kurte sageli negatiivselt, sest pidasid neid rikutud meelega petjateks või kavalateks inimesteks.
Tänu teaduse arengule on kaasaegsed autorid üha teadlikumad ja esindavad kurtust palju tasakaalukamas valguses.
Euroopa kirjanduses tahaksime siinkohal esile tõsta kolm peamist kurtidest tegelaskuju: Duncan Campbell (1720), Notre-Dame’i küürakas kellamees Quasimodo (1831) ning vana kurt mees Hemingway jutustuses (1933).
Väidetavalt on “Härra Duncan Campbelli elu ja üllatavate seikluste ajalugu” kirjutanud Daniel Defoe, kuid see on ebatõenäoline. Seda eriti põhjusel, et selle raamatu avaldas Defoe vaenlane Edmund Curll. Duncan Campbell, kes elas XVII ja XVIII sajandi vahel, oli kurt šotlasest mees. Ta väitis, et tal on maagilised ennustamisvõimed, mis äratasid kõikjal, kus ta käis suurt tähelepanu, eriti Londoni aadlike hulgas.
Edasi liigume Prantsusmaale, kus 1831. aastal kirjutas Victor Hugo romaani “Jumalaema kirik Pariisis”, milles kirjeldab Pariisi kuulsaima katedraali kellalööjat Quasimodot kui koletu koledalt moondunud olendit. Ta on ühesilmne, lonkav, küürakas ja pärast tema pikaajalist lähedust valjudele kellahelidele lisaks ka kurdistunud. Quasimodo on lapsena mustlaspere (originaalis égyptienne) poolt oma välimuse tõttu nelja-aastaselt hüljatud ja adopteeritud Jumalaema kiriku peadiakoni Claude Frollo poolt, kes pani talle ka nime (Quasimodo) ja tegi temast katedraali kellamängija, ristides ta katoliku usku.
Enam kui sajand hiljem, täpsemalt aastal 1933, ilmus Ernest Hemingway sulest lühijutustus “Puhas ja hästivalgustatud koht”, kus peategelaseks on vana kurt mees. Loos ei juhtu suurt midagi. Kaks ettekandjat tahaksid kohvikut sulgeda, kuid nad peavad ootama viimast klienti, hiljuti endalt elu võtta püüdnud kurti meest.
Loo moraalse tähenduse sõnastab teine kelner, kes tunneb mehe suhtes inimlikku kaastunnet ning mõistab tema vajadust puhta ja häistivalgustatud kohviku järele, mis on justkui väljapääs kogetud pimedusest. Need kolm tegelast on huvitavad seetõttu, et igaüks neist reageerib olukorrale, milles nad elavad, erinevalt. Peale Quasimodo me teiste tegelaste kurtuse põhjuseid ei tea.